Keeledebatt
Eesti avalikkus on keeledebatti pidanud juba mõnda aega. Kuigi kohati on väitlus sumbunud tõsistesse erimeelsustesse, on mul siiski hea meel, et keelest kirglikult räägitakse. Tuline arutelu annab meile kõigile võimaluse mõtiskleda, milleks on meile vaja keelt ja keelenormi.
Ilmselt on see mõttevahetus pannud paljusid meist juurdlema, miks ja kuidas eesti keele eest hoolitsema peab. Küsimus võiks kõlada nii: mida ja kui palju peame kirjakeeles normima, et see oleks kõigile arusaadav ja võimaldaks ühiskonna toimivana hoida?
Eesti keel kui aed
Millist tööd on keelega vaja teha selleks, et see püsiks rikka ja elujõulisena ka mitme põlvkonna pärast? Näiteks on kirjakeelt võrreldud aiaga, mille korras hoidmiseks tuleb aednikul ehk keeletoimetajal teha rasket ja pidevat tööd, soovimatut kärpida ja rohida ning soovitavat kasta ja väetada.
Metafoor (kirja)keelest kui looduslikust kooslusest, mida keeleinimesed hooldama ja kaitsma peaks, ei ole sugugi uus. Eesti keelt on pisikese ja hoolitsetud prantsuse iluaiaga võrrelnud Jaan Kaplinski (ja liigse reeglistamise ehk kärpimise vastu on sõna võtnud Ain Kaalep).
Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho on kirjakeelt kirjeldanud kui puisniitu ning Kaarel Tarand on EKI direktorit Arvi Tavastit võrrelnud kogunisti harvesteriga, kes uusi keelekorralduspõhimõtteid rakendada püüdes tegevat keelemetsas lageraiet. Keeleteaduse doktorant Kristel Algvere on jalutuskäiguks mitmekesise keele aias kutsunud keeleolümpiaadi, mis keskendus kõne- ja noortekeelele.
Eesti keel kui ökosüsteem
Keeleaia motiivi edasi arendades saame keelt vaadelda kui ökosüsteemi, st iseorganiseeruvat kooslust, elustikku, mis pidevalt areneb ning end taastoodab. Ökosüsteemi iseloomustab terviklikkus ja tasakaal: tühjaks jäänud nišid täituvad kiiresti ning samas ei saa ükski osaline liigselt laiutada, sest ressurssidele on tihe konkurents. Nii reguleerib ökosüsteem end ise ilma liigse vahelesegamiseta, ilma et tasakaal ülearu muutuks, saades nii hakkama suurema osa võõrliikidegagi.
Muide, võõrliigi saabumine ökosüsteemi on pahatihti inimese asjatundmatu või läbimõtlemata tegevuse tulemus. Ökosüsteem võib olla suur või väike: oluline ei ole selles osalejate arv, vaid see, et moodustub tervik. Mida elurikkam on ökosüsteem, seda püsivam on kooslus ning seda parem on inimesel maakeral elada.
Kuidas kirjeldada keelt kui iseorganiseeruvat kooslust? On tore mõtteharjutus võrrelda eesti keelt mõne kodumaise ökosüsteemi, olgu või rabaga, kus karmides tingimustes leidub siiski päris palju taimeliike. Normitud kirjakeelt võib kujutleda hoolitsetud parkmetsa või aiana ning allkeele, näiteks noorte- või mõne erialakeele kirjeldamiseks sobib mõni väiksem ökosüsteem, kasvõi kodune krooksumisest kajav veesilm või tagasihoidlik jõhvikamätas.
Täpsemalt öeldes on keel keerukas eri tasanditest koosnev süsteem, mis peavad omavahel koos toimima, et keele kõnelejad peavad saama rahuldatud oma suhtlemisvajaduse. Keelel on palju kasutusvaldkondi, mis keele kui iseorganiseeruva koosluse elurikkust suurendavad – alates kodus pereringis kasutatavast keelest ja noorteslängist kuni avaliku halduse ja teaduskeeleni välja.
Kasutusvaldkonnad toidavad ja täiendavad üksteist: kõnekeelest jõuavad väljendid kirja- ja oskuskeelde, milles pannakse kirja seadusi ning antakse kõrgharidust. Viimane omakorda võimaldab korraldada eestikeelset üldharidust, nii kasvab peale uus põlvkond keele kõnelejaid. Keele elujõud kõigis kasutusvaldkondades tagab eestikeelse ühiskonna järjepideva toimimise.
Keel muutub ja see on loomulik
Keeled, nagu ökosüsteemidki, muutuvad aja jooksul. Keele eri tasandid, muuhulgas grammatika ja sõnavara, sõltuvad üksteisest ning peavad omavahel tasakaalus püsima.
Osa muudatusi tuleneb keelesisesest loogikast. Nii saab ajapikku mõnest asja, nähtust või tegevust tähistavast sõnast grammatiline sõna (määrsõna juures on tulnud nimisõnast juur, määrsõna kõrval nimisõnast kõrv).
Osa on aga keele reaktsioon keelevälistele teguritele, näiteks sellele, mis maailmas toimub või millise võõrkeelega kõnelejad kõige rohkem kokku puutuvad. Nõnda jõudis 1990. aastatel eesti keelde hulk soome laene (millest suurem osa näib küll olevat käibelt kadunud), viimase paarikümne aasta jooksul aga on sagenenud laenamine inglise keelest. Keelevälised mõjud eesti keeles teevad paljusid eesti keele kasutajaid ärevaks.
Ökosüsteemidest rääkides on viimasel ajal on hakanud kõlama mõte, et mõni tihti esinev elustik, kasvõi tavapärane koduaed, kus on niidetud murulapp ning mõni rohitud lillepeenar, ei ole kuigi elurikas. Madal õistaimedeta muru on liigivaene, seal ei leia varjupaika ega söögipoolist putukad, putukate puudumine jätab omakorda toiduta linnud jne. Ka avalikus linnaruumis jäetakse viimasel ajal teatud alad niitmata, et rohi kasvaks kõrgeks ning linnas jääks ruumi loomastikule. Praegusel põuaajal soovitatakse naadilgi vohada lasta, sest see parandab mulda ja hoiab vähest niiskust seal kinni.
Kriitikud kostavad seepeale, et niitmata muru ei jäta inimesele olemiseks kohta. Tõsi, kõrges rohus toimetavate putukate ja puukidega ei soovi oma koduaias kohtuda. Asjatundjad soovitavad muru iganädalaselt niita sealt, kus igapäevaselt käiakse ja ollakse ning jätta aianurkadesse metsikumaid alasid, mida niidetakse mõne nädala tagant. Siis jõuavad lilleilu (ja nektarit) pakkuda ka õistaimed. Nii mahuvad aeda ära nii inimesed kui ka teised liigid.
Kuhugi aianurka võiks aga jätta sellise ala, mida niidetakse vaid korra või paar aastas. Selles salapärases pisipadrikus leiavad elupaiga näiteks liblikad, lisades aeda veelgi enam elurikkust.
Liigne hoolitsus ei ole hea
Seega oleme muutmas oma suhtumist inimese kaasabil kujunevatesse ökosüsteemidesse. Usun, et sarnast seisukohtade ümber hindamist on meil vaja keelehooldes. Oleme harjunud mõttega, et eesti keel on kui hoolitsust vajav aed, mis vajab kaitset ebasoovitavate mõjude eest ning korraldust segaduste vältimiseks.
Näiteks on arvatud, et eesti keel vajab kaitset inglise keele mõju, mh inglise grammatika, toimetamata blogikeele ja muu sellise eest. On avaldatud arvamust, et keelekorralduse põhimõtete muutumisel ning keele vabaks laskmisel on katastroofilised tagajärjed ning et võõrmõjud viivad eesti keele lagunemiseni.
Kaasaegne keeleteadus selliseid kartusi ei kinnita. Eesti keele instituudi keelekorraldajad on keelekorralduse muutumist läbi aja kirjeldanud ning Eesti keele instituudi keelekorraldajad sõnastanud keelearenduse põhimõtted, mille järgi tuleks keele toimimisse ja muutumisse sekkuda parajal määral, läbimõeldult ning teaduspõhiselt, toetades selle loomupärast arengut ja toimimist. Teisiti öeldes on keelekorraldajad hakanud arvama, et liigne hoolitsus ei aita kirjakeele arengule kaasa.
Vastupidi, liigne reeglistamine hoopis nudib keelekasutajate loovust ning iseotsustusõigust, samamoodi nagu liigne tagasilõikamine võib marjapõõsale halvasti mõjuda. Keel kui iseorganiseeruv süsteem tuleb ise toime, kuniks keelel on piisavalt kasutajaid ja kasutusvaldkondi. Selleks, et neid oleks, tuleb keelekasutajat võimestada, mitte tagasi hoida.
Keelehoole vajab ümbermõtestamist
Eesti keele elurikkust ja -jõudu ohustab eelkõige kasutaja ebakindlus oma keele kasutamise suhtes ning seegi, kui kirjakeel piisavalt kiiresti ei muutu ning erineb tugevasti kõneldavast keelest. Samas märgivad keelekorraldajad, et keele muutudes kipuvad kasutajad selle üle muretsema.
Vahest on keelekorralduse sõnumeid lihtsam mõista, mõeldes sellele, kuidas hindame ümber oma arvamusi ja hoiakuid ökosüsteemide kohta? Nii nagu oleme valmis leppima, et linnapargis jäetakse muru elurikkuse ja põuakindluse nimel niitmata, võiksime näha sedagi, miks keelekorraldajad ei soovi teatud keelevalikute kohta üldkehtivaid soovitusi anda – sest need ei toimi.
See ei tähenda, nagu ei tuleks keelt üldse korraldada. Nii nagu hekki tuleb pügada, et ta tihedamaks kasvaks ning niita inimesele rohealale käiguteed, tuleb korraldada õigekirja ning käänamist-pööramist, et teksti lugeja ei takerduks ehk keeleaias kõndimine oleks selge ja arusaadav. Komapanek on nagu kõplamine: see on tehniline töö, mida aeg-ajalt tuleb võib-olla teha, kuid see pole esmatähtis ega pruugi sugugi arusaamist (ega taimede kasvamist) takistada.
Üksikute sõnade või nende tähenduste normimine seevastu ei pruugi anda soovitud selgust ega teha keele kasutaja elu lihtsamaks. Toon vaid mõned näited, kus keelekorralduslik soovitus ei ole juurdunud. Näiteks ei soovitatud tegusõna “vabandama” kasutada tähenduses “vabandust paluma“, ometi on see mainitud tegusõna kõige tihemini esinev tähendus. ÕS 2018 taunib kirjakeeles sõna “harvester” ning soovitab selle asemel kasutada sünonüümi “langetustraktor”, kuid keelekasutuses on esimene palju rohkem levinud.
Sõna “kostuma” ei soovitata ÕS 2018 andmetel kasutada tähenduses “kostma”, kuid tegelikus keelekasutuses on see tähendus väga levinud. ÕS 2018 soovitab kasutada “sarnanema millega“, kuid tegelikus kasutuses on lisaks levinud variant “sarnanema millele” ning hiljutine uuring näitas, et eri käänet kasutades väljendatakse veidi erinevat mõtet.
Seega organiseerib keel ennast ise, täpsemalt öeldes määravad keelevalikute elujõu kasutajate valikud. Olgu lisatud, et siin tuleb teha vahet üld- ja oskuskeelel: viimasele on iseloomulikud väga täpselt defineeritud oskussõnad ehk terminid.
Keeleteadlikkus on võti
Loomulikult ei tähenda see, et iga taim igasse aeda või sõna igasse konteksti sobib. Just siin on oluline roll keeleaednikul, kas kirjutajal endal või keeletoimetajal, kui autor end piisavalt teadlikuna ei tunne.
Keeletoimetaja võib olla hea abiline, kes aitab teha rikkaliku materjali hulgast konkreetsesse olukorda sobivad valikud. Nii nagu kogenud põllumees arvestab taime valgus- ja niiskustundlikkusega, hindab keeleteadlik kirjutaja teksti sihtrühma ja konteksti. Keeletoimetaja on omamoodi proovilugeja, kes aitab veenduda, et tekstis kasutataks sihtrühma kõnetavat lausestust ja stiili ning et sõnavalikud kõnetaksid lugejat. See töö sarnaneb aedniku omaga, kes valib parki või aeda taimed, mis sobivad pinnase, valgusolude, ümbritseva taimestiku ja muuga.
Nii selgubki, et osa tekstitüüpe, näiteks seadusandlus, nõuab rangemat lähenemist. Seda saab võrrelda tarbeaiaga, kus korjame kapsalehtedelt teod ega luba peenrale mitte ette nähtud taimedel suureks kasvada. Muide, umbrohutõrjeks on muidki viise peale rohimise ja taimekaitsevahendite kasutamise, näiteks saab kasutada multši.
Kuidas vähem korraldatud ja korrastatud, omamoodi metsikumas keelerägastikus toime tulla, kui pole täpseid instruktsioone aia kujundamiseks, tahtsin öelda keele kasutamiseks? Oluline märksõna on keeleteadlikkus. Selle arendamiseks tuleb lugeda palju ja teadlikult eri tüüpi tekste ning analüüsida, kuidas need on üles ehitatud, milliseid sõnumeid nad kannavad ja milliseid väljendusvahendeid selleks kasutavad.
Kuidas hoida eesti keelt elus?
Enne kirjutama asumist tasub läbi mõelda oma põhisõnumid: ilma nendeta pole lootustki, et tekst oleks selge ja täidaks oma eesmärki. Järgmiseks tuleks võimalikult täpselt määratleda oma sihtrühm, kellele tekst mõeldud on. Lisaks on hea juba ette läbi mõelda teksti struktuur ning liigendus. Nüüd saab hakata mõtlema sõnavalikute peale. Nagu öeldud, on ka õigekiri oluline, et lugeja ei takerduks.
Selline on lüheldane retsept nii meeldejääva teksti kirjutamiseks kui ka keeleaias kõndimiseks. Laseme oma keelel areneda ning muutuda, usaldame keelekorraldajaid ning laseme neil teha teaduspõhiseid otsuseid, mida hooldada ning millel kasvada lasta.
Mida saab igaüks meist teha, et eesti keelt elus hoida? Kasutame seda iga päev rõõmuga, loeme teiste kirjutatud tekste ning kirjutame ka enda omi. Tunneme oma keelest mõnu ning laseme tal kasvada, hooldades nii vähe kui võimalik. Nii on meie keelaed rikas ja elujõuline nüüd ja edaspidigi.
Artikkel ilmus algselt ERRi arvamusportaalis.