Kuidas mõtlesid loodusest meie kauged esivanemad? Milline oli nende loodussõnavara? Keeleteadlaste arvates on looduskeskkonda tähistavad sõnad keeles üsna püsivad. Kui keeleajalukku vaadata, siis tundub, et maastiku, eluslooduse ja ilmastikuga seotu oli nende keeles ja meeles olulisel kohal.
Nii mõnedki loodussõnavara sõnad kuuluvad meie keele vanimate kihistuste hulka. See annab tunnistust, et need loodussõnu läks meie esivanematel vaja. On üsna loogiline, et suur osa nende elust oli seotud ümbritseva loodusega: sealt tuli toidupoolis, kehakatted ja muu.
Vaatleme veidi lähemalt sõnu maa, mets ja meri. Esimesel puhul uurime mõiste mitmekesisust, kahe viimase puhul nende mõistetega seotud sõnavara rikkust. Räägitakse, et eskimotel on palju sõnu lume ja Briti saarte rannikurahval kõmridel vihma kohta. See annab tunnistust, mis neile omane ja oluline oli ning peensusteni kirjeldamist nõudis. Kui vaadata eestlaste metsa- ja meresõnavara, pole kahtluski, et need kaks maastikumassiivi kujundasid nende elu. Postituse lõpus uurime, kuidas ja miks tekkis sõna loodus.
Nüüd aga kõigest järgemööda lähemalt.
Maa
Maa on põlissõna, mis kuulub meie keele vanima kihistuse hulka. Sõna vanuseks pakutakse 6000-10 000 aastat. Maa tähistab ühelt poolt pinnast ehk maapinda või mulda, maakamarat, mis andis toitu juba küttidele-korilastele, kuid muutus inimesele eriti oluliseks pärast imelise innovatsiooni, nimelt põllumajanduse levikut. Ühe tõlgenduse kohaselt tähistab must värv meie lipul Eesti musta mulda – ehk maad.
Teiselt poolt tähistab maa kohta, kus me elame. See tähistab just nimelt meie valdust, mitte näiteks naabrite oma. Lisaks on maa inimeste vald, mitte jumalate ega vaimolendite oma. Tänapäeva eesti keeles on maa ja riik sünonüümid. Veel paarsada aastat tagasi kutsusid eestlased ennast maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. Meie ümber on maailm ehk ilmamaa. Maaks kutsume ka planeeti, kus me elame.
Maa mõiste olulisust näitab see, kui mitmekesised on selle tähendusvarjundid.
Meri
Aga meri? See sõna on ilmselt laen balti algkeelest. Päris täpselt on laenamise aega võimatu välja selgitada, kuid see võis olla rohkem kui 4000 aastat tagasi. Me ei tea täpselt, milline oli neil kaugetel aegadel meie eellaste suhe merega. Teame, et nad jõudsid siia mööda maad, mitte meritsi. Samas on just veekogude juurest leitud palju jälgi iidsetes asulatest.
Viikingiajast 8.-9. sajandil teame, et meri pakkus võimalust naabritega suhelda, kaubelda, sõdida, kultuurisidemeid sõlmida. Sellest annavad tunnistust nii arheoloogilised leiud kui lähinaabrite tolleaegsed ürikud.
Ka meie meresõnavara on rikkalik ja mitmekülgne. Toome mõned näited. Maasse lõikuv mereosa on laht, lahesopp, viik, lõugas ja abajas. Kitsas mereriba maismaa vahel on merekitsus, väin ja kurk. Madal koht rannavetes on rannamadal, rannik, madalik ja madal. Liivakõrgendik ranna lähedal on leetseljak, kehvel, leede ja lee. Laevadele ohtlik kivine kõrgendik meres on kari, kivikari ja rahu. See mõistestik kuulub ilmselgelt merd sõitvate inimeste sõnavarra.
President Lennart Meri, kes pidas merd eestlaste maailmavaate ja kultuuri peamiseks kujundajaks, on öelnud: “Riiki, millel on vaba juurdepääs merele, ei saa nimetada väikeriigiks.” Usutavasti mõistsid mere mitmetahulist tähtsust ka meie esivanemad.
Mets
Kuidas on lugu metsaga? See on balti päritolu sõna, mis on meie keeles vähemalt 4000 aastat vana. Metsa olulisust meie esivanemate jaoks tähistab rikkalik metsasõnavara. Püha mets on hiis. Tihe põlismets on laas või kõrb. Noor tihe mets on tihnik, padrik ja varik. Liivane männimets on nõmm ja palu. Kuusik, männik, kaasik, tammik, sarapik jm tähistavad metsa, kus kasvab peamiselt ühte liiki puid. Võpsik, võserik, võsa ehk rädi on raiesmikule tekkiv noor mets. Väike mets keset avarat maastikku on metsatukk, salu ja metsasalu.
Praegugi toimub metsa ümber elav arutelu ning sellega seotud sõnavara tuleb üha juurde. Puupõld, rohemassiiv, metsamajandus ja röövraie on mõned näited mõistetest, annavad aimu, kuidas metsast mõtlemine on aja jooksul muutunud.
Tänapäevalgi kuuluvad sõnad maa, mets ja meri meie põhisõnavara hulka ning kasutame neid, et oma elukeskkonda kirjeldada.
Loodus
Loodus on loodud tegusõnast looma. Loodus oli küll kasutusel juba 17. sajandil vanas kirjakeeles, kuid hõlmas siis kõike, mis on (jumala) loodud, muuhulgas inimest või looma.
Mõnes murdes tähistab loodus ka käsitööeseme, nt kinda või kalavõrgu alustust ning mõnel pool on väikesi taimeistikuid kutsutud loomadeks. Siiamaani loome sukasilmi. Nii on sõna vana kasutus veel tänapäevalgi keeles näha.
Sõna praegune tähendus, mis ei seostu enam otseselt looduga, vaid pigem meid ümbritseva maastiku ja loomastikuga, kujunes 19. sajandi teisel poolel. Ühelt poolt on uue mõiste kujunemine seotud eesti keele, kultuuri ja teaduse arenemisega: vajati sõnu abstraktsete mõistete tähistamiseks. Teiselt poolt aga viitab uute sõnade kasutuselevõtt linnastumisele ja loodusest võõrandumisele. Taas kord võib tõdeda, et loodussõnavara ütleb meie suhtumise kohta nii mõndagi.
Nüüd räägime taas sellest, et loodusega tuleb elada koos, sest meil on rikast loodust vaja, et hästi elada. Muide, teadlased on märganud, et elurikastes piirkondades on ka keelerikkus suurem. Miks? Päris täpselt ei tea, kuid arvatakse, et kultuuriline mitmekesisus kujuneb välja just loodusliku elurikkuse innustusel ja eeskujul.
Kui see teema sind huvitab …
Kui tahaksid rohkemgi kuulda sellest, mida eesti keel meie ajaloo kohta ütleb, siis kaalu Kõnetoru keelejutu tellimist meeskonnaüritusele. Tuleme kohale ja esineme tunniajase hoogsa keelejutuga. Teemaks võid valida näiteks 20 üllatavat fakti, mida koolis eesti keele kohta ei õpetatud.