Kas sina oled üks neist, kellel tekib pidevalt küsi mõne sõnapaari kasutamisega? Enamik või enamus, järele või järgi, õigesti või õieti, pärast või peale, vahel või vahest …
Oleme kõik koolis õppinud, et neid sõnu tuleb kasutada õiges tähenduses. Ka eesti keele instituut kinnitab, et selliste sõnapaaride tähenduse kohta küsitakse keelenõu tihti. Selliseid kujult ja tähenduselt sarnaseid sõnu nimetataksegi sarnassõnadeks ehk paronüümideks.
Üllataval kombel ei ole sarnassõnade tähendusvahed keeles olemas olnud, vaid need on keelekorralduses välja mõeldud. Selline komme sai alguse 1920.–30. aastatel. Tol ajal arvati, et sõnale ühe konkreetse tähenduse määramine teeb keele paremaks ja lihtsamaks.
Nii proovitigi tol ajal anda uusi, kitsamaid tähendusi ka keeles juba ammu tuntud ja kasutatud sõnadele.
Tänapäeva keeleteaduses ja -korralduses aga teatakse, et sarnassõnade ligilähedane (kirja)kuju ning õhuke tähendusvahe teeb nende sõnade eristamise keeruliseks.
Selles blogipostituses vaatamegi enamlevinud sarnassõnade paare lähemalt. Kirjeldame lühidalt nende lugu ning anname kasutussoovitusi, mis lähtuvad tänapäevasest keeleteaduslikest arusaamadest.
Sõnapaar enamik ja enamus
Eesti keele instituudi andmetel küsitakse keelenõu kõige tihemini sõnapaari enamik ja enamus kohta.
Keelekorralduses nähti veel mõnda aega tagasi ette, et enamik tähendab suuremat osa ja enamus arvulist ülekaalu. See vahe ilmus sõnaraamatuisse 1953. aastal.
Pilk keeleajalukku näitab, et sõna – on keeles juba hiljemalt 19. sajandil tähendanud suuremat osa. Veel 20. sajandi alguses oli sõna enamik harv. Veel 1948. aasta sõnaraamatus on sõnal enamik kaks tähendust (nii suurem osa kui arvuline ülekaal).
Käibele ei ole see tähendussoovitus siiski rohkem kui 70 aasta jooksul läinud. Sõna enamik on kirjakeeles küll väga sage, aga enamusega samas tähenduses.
Ilmselt on asi selles, et sõnade enamus ja enamik tähendusvahet on erakordselt raske, kui mitte võimatu eristada. Arvuline ülekaal tähendab ju alati ka suuremat osa.
Seega on loogiline kasutada sõnu enamik ja enamus sünonüümidena. Kumba sõna valida, sõltub sinu eelistusest.
Sõnapaar järele ja järgi
Sõnade järele ja järgi tähenduserinevust hakati soovitama 1930. aastail ja sest saadik on proovitud seda kasutusse juurutada nii, et järgi tähendab (millegi) põhjal või kohaselt, järele aga üle, alles või kannule. Alates 1951. aastast on tähendusvahe kirja pandud ka sõnaraamatusse.
Pilk keeleajalukku näitab, et mõlemad sõnad on eesti keeles sajandeid vanad, kusjuures järele on põhjaeesti murdeala sõna ning järgi on pärit lõunaeesti murretest. 17.–19. sajandi tekstides kohtab mõlemat sõna ning tähendusvahet nende vahel ei paista olevat.
Ka tänapäevane keelekasutus näitab, et rohkem kui 70 aasta jooksul pole seegi tähendusvahe kasutuses juurdunud. Seda kinnitab ka eesti keele instituudi keelenõu statistika, kus sõnapaari kohta tihti selgitust küsitakse.
Nii sobib sõnu järele ja järgi kasutada samas tähenduses. Kasuta seda sõna, mis sulle loomulikum ja sobivam tundub.
Sõnapaar õigesti ja õieti
Keelekorralduses on sellegi sõnapaari puhul hakatud lahknevast tähendusest rääkima 1920.– 30. aastatel. Just siis hakati sõna õigesti soovitama tähenduses ‘õigel moel, nii nagu peab’ ning sõna õieti tähenduses ‘õigupoolest, tegelikult’. Samas Johannes Aavik on 1938. aastal avaldanud arvamust, et sõna õieti kasutamine tähenduses ‘õigupoolest’ on “vale ja vastik”. Seega pole ka keelekorraldajad alati ühel meelel olnud, kuidas sõnu õieti kasutada.
Sõnapaari tähendusvahe jõudis eesti keele õpikusse 1968. aastal ning õigekeelsussõnaraamatusse aastal 1999. Õigupoolest tähendab see, et sõnaraamatust eemaldati sõna õieti juurest tähendus ‘õigel moel’. Sellest eelmine ehk 1976. aasta õigekeelsussõnaraamat andis sõnale õieti nii tähenduse ‘õigupoolest’ kui ‘õigel moel’.
Tegelikku keelekasutust uurides on keeleteadlased leidnud, et sõnaga õigesti on lugu selge: seda kasutataksegi enamasti tähenduses ‘õigel moel’. Õieti-sõnaga on lood keerulisemad: seda kasutatakse väga tihti tähenduses ‘õigupoolest’, aga endiselt mõnevõrra ka tähenduses ‘õigel moel’. Nii läheb sellegi sõnapaari puhul tegelik keelekasutus keelekorralduses kunagi soovitatust mõnevõrra lahku.
Sõnapaar tekitas kahinat ka 2021. aasta e-etteütluses, kus tuli sõnapaari õigesti ja õieti seast valida õige sõna ja õigeks loeti mõlemad. See ongi tänapäeva keelekorralduse seisukoht, et sellegi sõnapaari tähendust normida ei ole vaja.
Kokkuvõtteks saab öelda, et kui kasutad sõna õieti tähenduses ‘õigel moel’, siis ei saa seda veaks pidada.
Sõnapaar pärast ja peale
Sõnapaar pärast ja peale on tähendussoovituse külge saanud alatest 1976. aasta ÕS-ist. Seal märgitakse, et ajalises tähenduses on parem kasutada sõna pärast (näiteks pärast tunde). Enne seda olid need sõnad sõnaraamatutes esitatud sünonüümidena.
Emakeele seltsi keeletoimkond tegi 2009. aastal otsuse, et sõnapaari pärast ja peale tähendusi normida pole vaja ning alates 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatust seda tähendusvahet ei soovitatagi. Keeletoimkonna sõnul polnud tähendussoovitus juurdunud ning seda väga selgetel põhjustel.
Keeleajalukku vaadates on näha, et sõna peale on ajalises tähenduses kasutusel olnud hiljemalt 19. sajandil. Seega ei ole tegemist uue moega, vaid sügavalt juurdund keelekasutusega.
Sõna peale tähenduse määramisel on tihti abiks ka kääne. Peale koosolekut (osastavas käändes) tähendab ‘koosoleku järel’. Peale koosoleku (omastavas käändes) tähendab ‘lisaks koosolekule’.
Nii ongi keeletoimkond leidnud, et kunagi antud tähendussoovitus lahkneb tegelikust keelekasutusest. Seetõttu polegi üllatav, et tähendussoovitus kuidagi juurduda ei tahtnud.
Niisiis on keelekorralduse soovitus kasutada sõnu pärast ja peale nii, nagu sinu keeletunnetus seda paremaks peab.
Sõnapaar vahel ja vahest
Sellegi sõnapaari puhul läheb tegelik keelekasutus keelekorralduses soovitatust lahku. Alates 1933. aastast on sõnaaraamatutes proovitud tähendus eristada nii, et sõnale vahest jääks üks tähendus, ‘võib-olla’, ning sõnale vahel kaks tähendust, nimelt mõnikord ja millegi vahelisel alal.
Tegelikus keelekasutuses kannab sõna vahel ainukesena tähendust ‘millegi vahelisel alal’ ning sõna vahest on selgelt kujunenud tähendus ‘võib-olla’, kuid tähendust ‘mõnikord’ kannavad nii vahel kui vahest. Sõnapaari tähendused on näha ka ülalpool diagrammil.
Sellegi sõnapaari puhul tuleb tõdeda, et rohkem kui 90 aasta jooksul ei ole tähendussoovitus keelekasutuses juurdunud. Ka ajalooliselt ei ole neil samast juurest pärit sõnadel sellist vahet tehtud.
Kokkuvõtteks saab öelda, et sellegi sõnapaari puhul lähtu oma keeletunnetusest ning vajadusel on abiks eelmainintud diagramm.
Sõnapaar üksteist ja teinetest
Ka neil sõnadel on keelekorralduses omal ajal vahet tehtud. Teineteise/teineteist oli ette nähtud kasutada juhul, kui tegevuses on kaks osalist: kaks õde meenutasid teineteist. Üksteist/üksteise tuli kasutada siis, kui tegevuses oli rohkem kui kaks osalist: kolm õde meenutasid üksteist.
Juba 1980. aastal tegi tollane õigekeelsuskomisjon otsuse, et nende sõnade tähendust ei ole mõtet ega võimalikki normida. Kuidas nii?
Esiteks sellepärast, et ajalooliselt on sõnad üksteise ja teineteise olnud samatähenduslikud: murretes pole sellist tähendusvahet tehtud.
Teiseks seetõttu, et alati pole teada, mitu osalist parasjagu kõne all on. Kui jutt on lihtsalt näiteks sõprades, kolleegidest, bussisõitjatest või osalejatest, siis olukorda nägemata ei tea me, kas neid on kaks või rohkem.
Seega näitab tähendusanalüüs, et üksteise ja teineteise on tähenduselt väga lähedased: erineb vaid osaliste arv. Nii ongi loogiline, et üldisemat sõna üksteist saab kasutada ka kitsama tähendusega sõna teineteist asemel.
Miks keelekorralduses tähendusvahesid ei tehta? Kas see arusaamatusi ei põhjusta?
Omal ajal on keelekorralduses oldud seisukohal, et sarnassõnade tähendused tuleb ära õppida. Nagu postitusest selgus, siis ei ole keelekorralduses määratud tähendused tegelikus kasutuses juurdunud. Tänapäeva keelekorralduses lähtutaksegi põhimõttest, et sõnatähendusi ei normita.
Uuema aja keeleuuringud näitavad nimelt, et selliste sarnassõnapaaride kuju ja tähendusvahe on väga õhukesed. Mõned kasutajad on selle ära õppinud ning teevad sõnadel vahet, kuid paljud kasutajad ei taju seda. Just sellepärast ei olegi need tähendussoovitused keelekasutuses juurdunud. Niisiis ei ole see inimeste lollus ega laiskus, mis takistab tähendusvahesid nägemast, vaid hoopis aju toimimise eripära.
Kas hägusemad sõnatähendused arusaamatusi ei põhjusta? Keeleteadlaste seletuse järgi selgub sõna täpne tähendus lauses ja suhtlusolukorras. Niiviisi enamasti segadust ei teki. Mõnikord harva võib juhtuda, et laiema tähendusega sõna võib tekitada segadust, näiteks lausetes “peale abielu soovis ta lapsi” või “kuidas me õieti kõneleme”. Sel juhul võib olla mõistlik lause ümber sõnastada. Kahtluse korral soovitame vaadata Sõnaveebi, kuhu on aastakümneid segadust tekitanud sõnade juurde lisatud ÕS-i selgitused. Sealt saad alati tuge sõnavaliku tegemiseks.
Kui sa tajud tähendusvahesid ning need jäävad sulle lihtsalt meelde, siis saad edaspidigi neid sõnu kitsas tähenduses kasutada. Tasub siiski meeles pidada, et kõik neid ei taju ja seega pole õiglane seda kõigilt oodata.
Kokkuvõtteks
Kasuta kõiki sõnu neis sõnapaarides nii, nagu sinu keeletaju paremaks peab. Kahtluse korral vaata Sõnaveebist järele. Kui vajad nõu või soovid tellida sõnade töötuba, siis võta Kõnetoruga ühendust.
Kasutatud materjalid
Lydia Risberg. “Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”
Lydia Risberg, Margit Langemets. “Sõnatähenduste normimise traditsioon ja selle murdmine eesti keelekorralduses”
Emakeele seltsi keeletoimkond, Külli Habicht. “Kaassõnade “peale” ja “pärast” tähenduse normimisest”
Ülle Viks. “Pronoomenite üksteise ja teineteise ning oma ja enda kasutamine”