Oled sa kunagi mõelnud, mis on õigekiri ja miks seda ülepea vaja on?
Küsisime hiljuti oma Instagrammi-jälgijate käest, mis on õigekiri. 56% vastajatest ütles, et see on tehniline oskus, mis tuleks koolis selgeks saada, 28% pidas seda keele valdamise põhinäitajaks ning 11% arvas, et see on intelligentsi indikaator. 5% vastajatest leidis, et õigekiri on ületähtsustatud.
Mis on õigekiri?
Seega tuleb kõigepealt kokku leppida, mida õigekiri siis õieti tähendab. EKI teatmiku järgi on õigekiri laiemalt defineerides keele kirja panemise viis, kitsamalt võttes aga kirjakeeles kasutatav reeglisüsteem, mis vastab kehtivale kirjakeele normile. Õigekiri on kokkulepe, teisiti öeldes aja jooksul välja kujunenud tava.
Õigekiri hõlmab sõnade kirjaviisi, suur- ja väiketähe kirjutust, kokku- ja lahkukirjutust, lühendamist, arvukirjutust, kirjavahemärke ning teksti vormistust. See omakorda on osa keelenormingust.
Õigekiri ei hõlma sõnatähendusi, sõna- ega lausestusvalikuid ega ka teksti stiili. Seega ei saa öelda, et sõna, lausestus või stiil saaks olla õigekirjareeglitega vastuolus.
Kirjutatud keel ja selle eripära
Eelnevat edasi arendades võime öelda, et õigekiri on meetod ja tehnika keele kirja panemiseks. Kui keele kõnelemise ja kuulamise õpib inimene tavaliselt justkui muuseas ära, siis kirjutamist (nagu ka kirjapandu lugemist) tuleb teadlikult õppida ja harjutada. Ilma selleta ei ole võimalik oma sõnumeid kirjalikult teele saata ega teiste omi lugeda.
Eesti keele õigekiri on häälduslähedane, kuid mitte täiesti häälduspärane. See tähendab, et me üldiselt, kuigi mitte alati, kirjutame üsna samamoodi kui hääldame.
Siiski on õigekirjareegleid, kus arvestatakse ka muid tegureid peale häälduspärasuse, näiteks on üks olulisi põhimõtteid tava. See tähendab, et alati ei ole õigekirjareegli taga keele seaduspärasustest tulenevat põhjendust. Näiteks sõna “õu” kirjutame samamoodi kui hääldame. Sõnas “õue” aga hääldame “u” ja “e” vahele w-laadse hääliku, mis kirjapildis ei kajastu. Sõna “müüja” on häälduspäraselt kirja pandud, kuid sõnas “müüa” hääldame “üü” ja “a” vahele i-laadse hääliku, mida kirjapildis pole.
Keelereegel ja tava
Nagu öeldud, tugineb osa keelereegleid tavale või kokkuleppele. Näiteks kirjutame kakssada kokku, aga kaks tuhat lahku ning EKI teatmiku järgi mingit muud põhjendust kui traditsioon siin polegi. Niisamuti on kombeks kirjutada pension i-ga, kuigi hääldame seda samamoodi kui oksjon ja portsjon ning häälduspärane oleks seega kirjutada “pensjon”.
Seega ei ole õigekirjareegleid alati võimalik loogiliselt hääldusest tuletada. Osa neist tuleb lihtsalt pähe õppida või siis iga kord järele vaadata. Keelevaist sellistel juhtudel üldiselt ei aita. Küll aga on abi suurest lugemusest, mille käigus õigekirjareeglid kinnistuvad.
Miks on vaja õigekirja?
Õigekiri pole eesmärk omaette, vaid vahend oma mõtete kirja panekuks ja sõnumite edastamiseks. See on tehniline oskus, mis tuleb koolis õppides, lugedes ja ise tekste kirjutades selgeks saada.
Miks on õigekirja ehk keele kirjutamise kokkuleppeid vaja? Eelkõige selleks, et me lugemisse ei takerduks. Kui oled jälginud, kuidas laps lugema õpib, siis tead, et algul läheb kogu tähelepanu ja energia sõnade kokku veerimisse.
Sõnade, lausete ja kogu teksti taga olevad sõnumid lähevad õigekirjata lihtsasti kaduma. Teisiti öeldes: kui õigekiri on selge, siis on teksti märksa lihtsam lugeda. Kui lugedes tuleks paljude sõnade puhul mõistatada, mida mõeldud on, ei ole võimalik keskenduda sõnade taga olevale sisule.
Seega võib öelda, et õigekiri on nagu kirjutatud keele kasutajaliides, mis aitab tagada kasutusmugavust. Õigekiri on vajalik, et lugejal oleks su teksti mugav jälgida. Kui lugeja takerdub õigekirja, siis ei pruugi temani jõuda tekstis olevad sõnumid.
Õigekirja on vaja, sest kokku lepitud ja selgeks õpitud kirjutusviis aitab teksti vormi asemel keskenduda teksti sisule.
Kas õigekirja valdamine tähendab head kirjutamisoskust?
Me ei tahaks nõustuda väitega, et õigekiri on keele valdamise põhinäitaja, sest esiteks hõlmab see väide ainult kirjutatud keelt ning teiseks ei piisa mõjuva teksti kirjutamiseks kunagi ainult õigekirja valdamisest. Heal tekstil peavad olema kindlad ja selged põhisõnumid, läbi mõeldud ja lihtsalt haaratav struktuur, sobiva pikkuse ja rütmiga laused ning asjakohane sõnastus. Nende oskuste valdamisel saab öelda, et inimesel on hea kirjutamisoskus: ta suudab oma tekstiga inimesi, nende teadmisi ja käitumist muuta.
Kui tunned, et vajad nõuandeid ja töövõtteid, mis aitaksid koostada head tarbeteksti, siis kaalu Kõnetoru tarbeteksti koostamise koolituse tellimist. Vaatame üle sinu organisatsiooni kirjutamisprotsessi alates sihtgrupi (või sihtgruppide) määratlemisest kuni keelevalikute tegemiseni ning tuletame meelde, mida tarbeteksti kirjutamisel silmas pidada.
Muuhulgas räägime õigekirjast ja selle rollist, kordame üle olulisimad õigekirjareeglid ning vaatame üle parimad õigekirja-allikad.